 |
|
Isegi kui sul pole oma haagist, on selle rentimine tänapäeval lihtne ja taskukohane. Foto: Shutterstock |
Teinekord juhtub, et vedada on vaja midagi suuremat. Kohe nii suurt, et see auto peale ei mahugi. Siis võib abi olla sõiduki veokonksu külge haagitavast treilerist, millele saab laduda märksa rohkem kraami kui autole.
Isegi kui sul pole oma haagist, on selle rentimine tänapäeval lihtne ja taskukohane. Firmasid, kes haagiseid rendivad, on üsna palju ja enamik ehituspoode pakub kaupade ostmisel laenuks käru, mõnikord isegi tasuta. Ja neil, kel järelkäruga sõitmise kogemust pole, ei tasu ka meelt heita – ükskord on ikka esimene kord! Ega see treileri kasutamine nii raske olegi.
Ilma konksuta haagist ei vea
Aga alustagem elementaarsest – et järelkäru vedada, peab autol olema veokonks. Kui see on olemas, siis võib sellest peatükist üle libiseda. Aga kui mitte, siis tasub edasi lugeda.
Konksu paigaldamine pole üle jõu käiv ettevõtmine – kõige suuremad küsimused selle juures on, millisesse autoteenindusse seda paigaldama minna ja millist tüüpi konks valida.
Veokonksu saab paigaldada enamikule sõiduautodele ning neid on üsna erinevaid: on nii fikseeritud, eemaldatavad kui pööratavad ehk peidetavad veokonksud. Fikseeritud veokonks on ainuõige valik siis, kui seda läheb pidevalt tarvis. See on ka kõige soodsam ega vaja mingit hooldust.
Kui transpordivajadus on pigem juhuslik, siis on eemaldatav konks ehk parem lahendus. Kui konksu pole vaja, saab selle eemaldada ning vajaduse korral jälle auto külge torgata. Pööratav veokonks ühendab aga fikseeritud ja eemaldatava lahenduse parimad omadused: konks on alati kaasas ja kasutusvalmis, kuid selle saab peita, kui seda parasjagu tarvis ei ole.
Veokonksu paigaldamisel võib tekkida ka küsimus, et millise pistikupesaga tuleb juhtmed ühendada. Neid on kahte sorti ehk seitsme ja 13 kontaktiga. Põhimõtteliselt on kõik vanemad haagised varustatud seitsme klemmiga ning kõik kaasaegsed haagised ja matkaautod 13 klemmiga pistikuga. Kui sa pole päris kindel, milline pistik võtta, on 13 klemmiga variant kindlam valik – adapteri abil saab sellega ühendada ka seitsme klemmiga haagise. Adapterid ei maksa ka kuigi palju.
Millist lisavarustust vaja oleks?
Haagise varustuses on kõige olulisem korralik koormakinnitusvahend, sest koorem ei tohi liiklust häirida ega – veel hullem – teele kukkuda. Seega tuleb koorem kinnitada, eriti avatud haagisel, koormarihmade või haagisevõrguga. Enamasti on haagised varustatud selleks ettenähtud kinnitusaasadega. Kui koorem on lenduv, näiteks liiv või lehed, tuleks see katta koormakattega.
Hoolikalt tuleb kontrollida ka haagise kinnitust veokonksule – kui haagise veopea on roostes ja logiseb, siis peaks selle välja vahetama. Selle valimisel tuleb kindlasti arvestada veotiisli kuju ja suurust.
Haagise veotiislil on sageli ka tugiratas, mis hõlbustab haagise liigutamist, kui see pole autoga ühendatud. Kui haagis on konksuga ühendatud, tõstetakse tugiratas üles, misjärel see tuleb korralikult fikseerida.
Mootorrataste või suurema aiatehnika laadimisel haagisele on asendamatuks abivahendiks pealesõidutee.
Laadimine on olulisem, kui esmapilgul paistab
Haagise õige laadimine on liiklusohutuse seisukohalt väga oluline. Nagu öeldud, peab koorem olema kinnitatud korrektselt, et see kiirendamise, pidurdamise või pööramise ajal liikuma ei pääseks. Väga tähtis on seegi, et koorma raskuskese oleks õigesti paigutatud – siis ei hakka koorem auto sõiduomadusi mõjutama.
Veetavad kaubad tuleb laadida haagisele ühtlaselt ja nii, et raskuskese oleks võimalikult madalal ja keskel ning koorem keskteljest pigem natuke eespool. Haagise tahaserva asetatud raskus tõstab auto tagumist otsa üles, mistõttu tagarataste kontakt teega väheneb ning suureneb oht, et haagis hakkab vänderdama ning sõiduk kaotab juhitavuse. Liiga ees olev raskus asetab liigse koormuse auto veokonksule, mis samuti pole hea.
Tähtsaid tegureid on veel, näiteks ei tohi koorem olla haagisest laiem. Tagant võib tähistamata koorem haagise gabariidist välja ulatuda kuni meetri jagu. Kui vaja on vedada natuke suuremat koormat, tuleb see märgistada, mille kohta saab lähemalt lugeda siit.
Kui palju kraami haagisele laduda võib?
Haagise lubatud suurim täismass on välja toodud selle registreerimistunnistusel: kandevõime leidmiseks lahutatakse haagise täismassist selle tühimass. Kaalupiirangust tasub (ja ka peab!) aga kinni pidada, sest ülekoormamine võib põhjustada liiklusohtlikke olukordi või isegi haagise purunemist.
Tasub teada! Kui haagisel on peal tent või kaas, siis võib see olla paigaldatud hiljem ning sel juhul ei ole selle kaal tehase poolt haagise tühimassi arvestatud.
Liikluseeskirjade järgi sõltub see ka olemasolevast juhtimisõigusest: B-kategooria juhiluba annab loa vedada kerghaagist täismassiga kuni 750 kg ja mittekerghaagist tingimusel, et auto ja haagise täismasside summa ei ületa 3500 kg.
Sõitmine pole keeruline, aga nõuab harjumist
Lõpuks sõitma? Veel mitte, sest haagis tuleb enne ka auto külge ühendada. Seda tehes tasub vaadata, et pistik oleks ühendatud ja kõik tuled töötavad, turvatross on vabalt konksu ümber, haakeseade on lukustunud ning tugiratas üles tõstetud ja kindlalt kinnitatud. Haagise vedamine nõuab ka auto peeglite ja haagise rehvirõhu kontrollimist.
Kui haagisega sõitmise kogemust on vähevõitu, tuleb keskenduda sõitmisele rohkem kui vahest tavaliselt ja teadvustada endale auto gabariitide erinevust. Kui midagi läheb valesti, on põhjus sageli selles, et haagis “unustati ära” ehk sõideti, nagu seda polekski taga.
Meeldetuletuseks: kui haagis on taga, tuleb kurve võtta laiemalt, ümberreastumisel arvestada pikema distantsiga ja meenutada, et haagis ei tarvitse alati peeglitest näha olla.
Võimalusel tasub enne liiklusesse minekut harjutada manööverdamist, eriti tagurdamist. Järelhaagisega tagurdamisel tuleb arvestada, et see pöördub autoga võrreldes vastassuunda. Ajul on sellega alguses mõnevõrra raske harjuda. Samuti kipub haagis liiga järsul pööramisel risti minema. Kui vähegi on aega ja ruumi, on mõistlik teha kõigepealt mõned treeningmanöövrid.
Järelhaagisega sõites mängib ka ilm märksa olulisemat rolli. Sellega tuleb kindlasti arvestada. Näiteks suure purjepinnaga tenthaagised võivad külgtuule mõjul taga “vänderdama” ja seega sõiduki juhitavust segama hakata. Kui nii juhtub, siis pidurdamine teeb asja ainult hullemaks! Õigem on natuke gaasi lisada, et haagis sirgeks saada ja alles siis pidurdada ning sirge sõidujoon taastada.
Eraldi teema haagisega sõitmisel on mootoripöörete jälgimine: neid tasuks hoida pigem kõrgemal ehk umbes 2000 juures. Sel viisil on mootoril rohkem jaksu ja see säästab käigukasti, hooratast ja mootorit ülekoormuse eest. Automaatkasti puhul on pöörete kõrgemal hoidmiseks hea mõte kasutada sportrežiimi.